Riigiprokuratuur

Lugupeetud peaprokurör Lavly Perling, lugupeetud prokurör Lea Pähkel.

Meie, sellele kirjale allakirjutanud Eesti Kirjanike Liidu liikmed, pöördume Teie poole seoses Kaur Kenderi probleeme tekitanud tekstiga „Untitled-12“.

Kahtlemata sugugi Teie tegevuse professionaalsuses, märgime siiski oma ala professionaalidena, et Kaur Kenderi tekst on hoolimata üleskeeratud asjatust sõnatolmust puhas ilukirjandus – ei rohkemat ega vähemat. Sellel tekstil on olemas kõik olulised kirjanduse tunnused: ta mängib inimkonna varjupooltega, näitab ühiskondlikke valupunkte ja otsib sealt utreeringuid, kaardistab tänapäeva ning on kirjutatud vägagi literatuurses eesti keeles – meeldib loo narratiiv siis parasjagu kellelegi või mitte.

Me toetame reservatsioonideta kirjanike õigust luua ja avaldada oma loomingut vabalt, Eesti Vabariigi põhiseaduse kaitse all ning selle tões ja vaimus.

Kui eesti rahvas pärast taasiseseisvumist rahvahääletusel põhiseaduse vastu võttis, seadis ta tulevasele võimule selged piirid: me ei luba sõnavabaduse piiramist, me ei taha kirjanduse ja kogu kultuuri tsenseerimist, rääkimata kultuuritegijate represseerimisest. Me nõudsime, et kunst ja selle viljelemine on vaba – et igaühel on õigus vabale eneseteostusele ning ideid, arvamusi ja veendumusi võib levitada vabalt. Ka tänasel päeval ei luba me kellelgi rünnata loovinimesi, meie vabaduse peamisi garantiisid. Eriti veel, kui ründamise „statuut“ on täiesti arusaamatu.

Eesti Vabariigi põhiseadus tagab, et autor on vaba kujutama igasugust reaalsust soovitud efekti saamiseks, ilma et seda saaks talle inkrimineerida isikliku tahtlusena – või et tema tegelaskujusid ja nende tegusid saaks samastada kirjaniku endaga.

Autoriteetseks näiteks peaks olema holokaustikäsitlused kirjanduses, viimati märkimisväärselt Martin Amise „The Zone of Interest“, mis lahkab seda kuritööd halastamatu ja sentimentaalsusest vaba realismiga. Kuritegeliku situatsiooni või inimsusevastase teo graafiline kirjeldamine kirjanduses on sama vähe kuritegu kui nende lavastamine filmides või teatrilaval. Kirjaniku looming on vaba ja tema ainus kohtumõistja saab olla lugeja.

Olgu veel öeldud, et kirjanduse mõistest arusaamine ei tähenda veel seda, et lugejale peaks ilmtingimata meeldima autori isik.

Kui keegi arvab, et Kaur Kenderi pedofiiliavastane ja laste ahistamise jälki olemust ilmestav novell, kus pole kasutatud ühtegi last, on pornograafia ja selle avaldamise eest tuleb kirjanik Kaur Kenderit, kes on ühiskonna valupunktide kohta sõna võtnud, KarS § 178 lg 1 järgi karistada, kas siis tuleb ühtlasi karistada ka haridusametnikke, kes on koolilapsed allutanud Nabokovi „jälkusele“, mis kannab pealkirja „Lolita“, tehes selle kohustuslikuks kirjanduseks?

Kas karistada tuleb ka neid kultuuriministeeriumi ametnikke, kes lubasid ekraanile Cannes’is ja paljudel muudel prestiižikatel filmifestivalidel auhinnatud pedofiiliat naeruvääristava, ent sama „kuritegeliku“ filmi „Happiness“?

Meie, allakirjutanud, usume, et kõikide asjadega – on see seadus, järelevalve või kirjandus – peaksid tegelema inimesed, kes asjakohast teemat valdavad. Uskuge, kirjanduse ja mittekirjanduse peene vahe eristamisega saavad Eesti Kirjanike Liidu liikmed hakkama. Ja saavad ka lugejad.

Me ise usume siiralt, et meie kirja Kaur Kenderi ning vaba kultuuri asjus võetakse täie tõsidusega.

 

Allakirjutanud

Kalle Last

Siim Veskimees

Henri Kozlov

Tõnu Raadik

Ann Tenno

Aule Einaste

Aivar Lembit

Gleb Drõgin

Siim Nurklik

Martin Luiga

Janar Ala

Tõnis Tootsen

Mudlum

Rein Raud

olen teiega

Krisse Kurg

Mart Kangur

Robert Kurvitz

Christian Aun

Mariann Tihane

Kaarel Kressa

Nadezda Pchelovodova

Mihkel Kunnus

Urmas Vadi

(:)kivisildnik

Maarja Kangro

Heiki Vilep

Tõnu Õnnepalu

Triin Tasuja

Kai-Mai Olbri

Sirje Kiin

Elo Viiding

Mihkel Kaevats

Jüri Kolk

Olev Remsu

Ave Alavainu

Juku-Kalle Raid

Vahur Afanasjev

Aare Pilv

Kajar Pruul

Aapo Ilves

Peeter Sauter

Peeter Helme

Jaan Pehk

Olavi Ruitlane

 

Lisa oma allkiri

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.